Koikide liigeste haigused
Enamasti püüavad lapsed valu leevendamiseks liigest kergelt kõveras hoida. Kõige raskemate haigete raviks tuleb kasutada steroidhormoone ja vahel ka tsütostaatikume. Sõrmeliigeste kohale tekivad suured artroosisõlmed. Kuigi mehhaaniline koormus ei ole põletikulisele liigesele hea, peetakse selle põhjustatud võimalikku väikest kahju siiski ebaolulisemaks võrreldes psüühilise pingega, mida laps kogeb kui ta oma haiguse tõttu sõpradega koos liikuda ei saa.
Tunnuseks on pikaajaline liigesepõletik, millega seondub mitmeid üldnähte.
Liigesepõletik avaldub valu, paistetuse ja liikumispiiratusena. Idiopaatiline tähendab, et haiguse põhjust ei teata, vallandavateks teguriteks võivad olla infektsioon, trauma, stress, nihked hormonaalses tasakaalus või väliskeskkonna mõjud.
Vastas dr Kati Otsa
Juveniilne tähendab, et haigusnähud tekivad enne eluaastat. Haigust kutsutakse krooniliseks siis, kui asjakohane ravi ei too kaasa täielikku paranemist, vaid nähtude leevendumise ja laboratoorsete analüüside paremad Koikide liigeste haigused.
See tähendab ka seda, et pole teada, kui kaua laps Koikide liigeste haigused põeb. Võib olla perioode, kus haigus on unustatud ja siis jälle aegu, kus kogu pere elu keerleb vaid selle ümber. Haigestuda võib igas vanuses, kuid kõige sagedamini algab see väikelapse- või murdeeas.
Inimese immuunsüsteem kaitseb organismi haigustekitajate, st. JIA korral põhjustab liigesepõletiku immuunsüsteemi ebanormaalne reaktsioon, mille tõttu immuunsüsteem ei suuda eristada võõraid rakke enda omadest ning ründab neid organismi kudede ja rakkude kaitsmise asemel.
JIA ja sellega sarnaseid haigusi kutsutakse ka autoimmuunhaigusteks ehk haigusteks, mille puhul immuunsüsteem töötab organismi enda erinevate elundite, antud juhul peamiselt liigeste vastu. JIA ja teiste autoimmuunhaiguste täpset tekkemehhanismi ei teata. JIA ei ole pärilik haigus, sest see ei kandu otse vanematelt lastele.
Nõuanded teemal: Reumatoloogia
Pärilikkusfaktorid võivad suurendada haigestumisriski. On vähe tõenäoline, et samas peres on kaks juveniilset artriiti põdevat last.
DND - Võtmata rohud
Kui liigesepõletik algab alla aastasel lapsel, kestab vähemalt kuus nädalat — mis eristab seda viiruslike põletike järgselt esinevatest lühiaegsetest liigesepõletikest — ning selle põhjust ei teata ehk siis kui kõik muud liigesepõletikku põhjustavad haigused on välistatud, kasutatakse liigesehaigusest rääkides nimetust juveniilne idiopaatiline artriit ehk lapseea reumaatiline liigesepõletik.
Seega eeldab haiguse diagnoosimine pikka aega kestnud liigesepõletikku, kus eelteadmiste, arstliku läbivaatuse ja laboratoorsete uuringute abil on muud haigused välistatud.
Liigesõõnt ümbritsev tavaliselt väga õhuke liigesekelme ehk sünoviaalkelme hakkab paksenema ja täituma põletikuliste rakkudega. Samal ajal suureneb liigeseõõnes Uhine ravi liigesevedeliku hulk ja muutub põletikuliseks.
Enamlevinud luu- ja liigesehaigused
Tagajärjeks on liigese paistetus, valu ja liikumispiiratus. Liigesepõletiku tüüpiliseks tunnuseks on pikema puhkuse järgne liigeste kangus, mida esineb kõige rohkem just hommikuti.
Galerii Enamlevinud luu- ja liigesehaigused Inimese luud, liigesed, lihased, kõõlused ja liigesesidemed moodustavad toese. Neid elundeid nimetatakse ka tugi- ja liikumiselunditeks. Tingimisi võib siia lisada ka elundeid toestava sidekoe. Toesehaigusi nimetatakse veel ka reumaatilisteks haigusteks.
Enamasti püüavad lapsed valu leevendamiseks liigest kergelt kõveras hoida. Ravi saamata võib põletik liigest kahjustada kahel viisil: Liigesekelme võib muutuda väga paksuks, sellele tekib pannus, mis kasvab liigese servadest vaba kõhrepinnaga kokku ja katab selle.
Edasi kahjustavad aegamisi liigesekõhred ja luud. Liigeste pidev kergelt kõverdatud asend ja vähene liikuvus põhjustavad lihaste ja pehmete kudede atroofiat ehk kängumist, väljavenimist või kokkutõmbumist, mis kõik viivad liigese väärasendini. JIA jagatakse mitmeks alatüübiks. Haigusvorme eristatakse peamiselt selle põhjal, kas ilmneb ka kogu organismi haigestumise üldnähte nagu palavikku, halba enesetunnet ja sellega kaasuvaid lihas- ja liigesevalusid, nahalöövet ning siseelundite haaratust, või on haigusest haaratud ainult liigesed.
Juveniilne idiopaatiline artriit
Viimasel juhul jaotatakse haigus alatüüpideks liigeste arvu järgi oligoartriit ehk ühe kuni nelja liigese põletik ning polüartriit ehk viie ja enama liigese põletik. Haiguse alatüüp diagnoositakse esimese poole aasta jooksul avaldunud tunnuste põhjal. Diagnoosimisel on lisaks haigustunnustele abi laboratoorsetest analüüsidest.
Nii suudab arst täpsemalt määratleda, millise JIA alatüübiga on tegu ja kas patsiendil on oht komplikatsioonide, näiteks kroonilise silmapõletiku tekkeks. Korrapärastest ultraheli- ja röntgenuuringutest võib olla abi haiguse süvenemise diagnoosimisel ja sellest sõltuva ravi planeerimisel.