Puha polve metafuusika

Moraal ei saa rajaneda kogemusel, sest muidu ei saa näidata inimese vabaduse võimalikkust, aga inimese vabadus on moraali võimalikkuse tingimus. Aga luuletus on veel palju enam. Toimimine on eetiline sel juhul, kui on võimalus valida, kui ollakse teadlikud sellest, mida tehakse, ja toiming valitakse selle enda pärast ja mitte vahendina mingi muu tegevuse jaoks. Aga kui determinism on tõene, siis on enne iga minu tegu tingimused, mis on selleks teoks piisavad ning teevad selle vältimatuks. Kõige lihtsam ja radikaalsem sellistest vaadetest samastab isiku või mina vaimu või hingega ning kuulutab selle suhte kehaga peaaegu juhuslikuks hõivamise, omamise või kasutamise suhteks. See tähendab peale subjektiivse rahulolutunde ka selleks vajalikke objektiivseid eeldusi ja liitub heaoluga kõige laiemas mõttes.

Kogu moraalmetafüüsika ja õigus sõltuvad sellest. Need eeldavad, et on olemas moraalisubjektidkellel võib olla süü.

Navigeerimismenüü

Aga moraalne vastutus on ainult teatud tüüpi asjadel, ja inimesed ei ole tegelikult niisugused, siis traditsiooniline moraal ja õigus on mõttetus. Paljud usundid eeldavad, et inimesed on vaimsed olendid, kes elavad keha surma üle.

Kui see tegelikult nii pole, siis need põhinevad arusaamatusel. Sellepärast peame sellele küsimusele vastuse leidma. Kui tuttav Puha polve metafuusika võib-olla armastatud inimene sureb, siis on loomulik mõelda, et see isik ei ole sama mis tema säilmed, sest mitte neid me ju ei tundnud ja armastanud.

Usklik räägibki pigem lahkumisest kui surmast. Kui ma rõõmustan oma saavutuste üle, eriti kui neil on suur moraalne tähtsus, või kui ma kahetsen oma ebaõnnestumisi, siis vaevalt ma arvan, et mul on see hoiak oma keha või mõne selle osa suhtes; ma arvam hoopis, et mul on see selle oma osa suhtes, mis on isiklik, sest ma õnnitlen iseennast, teen etteheiteid iseendale.

Sama lugu on kõigi inimestele eriomaste suhetega, nagu armastus ja sõprusmis tunduvad ühendavat isikuid, mitte lihtsalt kehasid. Mina ja keha reaalsus[ muuda muuda lähteteksti ] Vaevalt saan ma kahelda enda ja oma keha reaalsuses, olgu ma siis oma kehaga samane või vaim või hing või mõtete ja Puha polve metafuusika kogum. Kui ma midagi muud ei tea, siis vähemalt seda, et ma olen olemas.

Ja see on kooskõlas teadmatusega mina loomusest. Ma tean kindlalt, et mul on keha, kogemuse põhjal, isegi kui ma ei tea enda ja oma keha vahelist suhet ega keha loomust ja funktsioneerimist. Mida ma ütlen, kui ma nii kindlalt ütlen, et mul on keha? Tundub, et on kolm võimalust. Esiteks, mina olengi keha. Kolmandaks, mina ja keha on kaks asja, mis on erilisel kombel omavahel seotud.

Kõik kolm vaadet tekitavad raskusi, ja kolmas jaguneb paljudeks teooriateks. Alustame kõige lihtsamast, ja vaatame, kas mõni teine on parem. Materialism[ muuda muuda lähteteksti ] Keha on materiaalne asi, kuigi ebatavaline ja väga keeruline. Kui ta poleks materiaalne, poleks põhjust teda kehaks nimetada. Kui mina olengi keha identsusteooriasiis võib küll öelda, et mul on keha, sest öeldakse ju, et laual on neli jalga ja plaat, kuigi laud ja selle osad on sama asi.

Cara Membuka Cakra Hanya Dalam Waktu 15 Menit

Nii et ma võingi olla oma kehaosade kogusus, kusjuures nende vahel on seos, mille tõttu ma olen materiaalne loomne elusorganism. Selise materialistliku inimesekäsituse suur eelis on lihtsus.

Inimene on keha nagu teisedki asjad.

Pikemalt artiklis Kohus eetika Ainuke asi, mis on tingimusteta hea, on hea tahe.

Me ei pea pead murdma keha ja vaimu suhte pärast keha ja vaimu probleem. Surm on inimese hävimine, sest hävib see, mis moodustab elu. Inimese saatus on tema keha saatus. Sellepärast inimene muretsebki keha tervise ja heaolu ning säilimise pärast. Ja tundub, et kõigil ongi selline hoiak, olenemata filosoofilistest ja religioossetest arvamustest.

Erinevus iseenda ja teiste inimeste ja asjade vahel ei pruugigi olla muud kui erinevus kehade vahel. Sellel käsitusel on siiski väga suured raskused, mistõttu peaaegu iga teooriat, kui absurdne see lähemal vaatlusel ka poleks, on filosoofid millalgi materialismile eelistanud. Siis peab saama mõlema kohta väita täpselt samu asju. Kas on midagi, mis on tõsi minu, aga mitte minu keha kohta, või ümberpöördult?

Metaphysics

Ma olin millalgi moraalselt laiduväärne või kiiduväärne. Kas seda võib öelda ka minu keha või mõne selle osa kohta? Kas moraalipredikaate saab ilma jämeda ebakõlata üldse füüsilistele esemetele rakendada?

Või oletame, et mul on mingi sügav soov või mõte.

Puhverdatud otsigutulemused

Imelik on väita, et see on minu kehal. Kuidas saab puhtfüüsilise eseme puhtfüüsiline seisund olla suunatud millelegi või käia millegi kohta, intentsionaalsus mis ei ole reaalne? Või oletame, et ma olen usklik ning armastan Jumalat ja ligimest. Kas seda saab omistada kehale või mõnele kehaosale?

Siin ei ole võib-olla loogilist asurdsust ega puhast väärust, aga need väited on imelikud ja pole kindel, et neil on tähendus. Kuidas saab füüsilise eseme füüsiline seisund olla identne uskumusega? Ja kuidas füüsiline seisund saab olla väär?

1. Sissejuhatus[ muuda muuda lähteteksti ] Mõnikord öeldakse, et igaühel on filosoofia ja igaühel on metafüüsilised vaated.
2. Lomit liigesed ja valutab pea
3. Avicenna liigeste ravi
4. Prindi Tõlke metafüüsika Tõlkija peaks alati taotlema oma emakeele väljendamist just sellisel kujul, nagu see õitseb ja pulbitseb praegu.
5. Valu olaliigese arvutist

Platoni dualism[ muuda muuda lähteteksti ] Sellepärast ongi metafüüsikud ja teoloogid inimese vaimu või hinge ja keha radikaalselt eristanud ning omistanud neile erinevat laadi omadusi.

Kõige lihtsam ja radikaalsem sellistest vaadetest samastab isiku või mina vaimu või hingega ning kuulutab selle suhte kehaga peaaegu juhuslikuks hõivamise, omamise või kasutamise suhteks. Platon ja paljud teised müstilised filosoofid hinge vanglaks, savikamakaks, kust ta ükskord rõõmsalt lahkub nagu lind puurist. Isik on mittemateriaalne substantsvaim. Selle vaate on kindlalt omaks võtnud miljonid mittemõtlevad inimesed, sest see on kooskõlas religioosse raamistikuga, milles nende metafüüsilise arvamused on kujunenud, ja nad tahavad pidada end millekski enamaks kui tavaliseks materiaalseks asjaks.

Ka targad filosoofid eristavad vaimu atribuute keha omadest. Mingil kujul lähtub dualism materialismi metafüüsilisest, moraalsetest ja epistemoloogilistest raskustest. Ent Puha polve metafuusika on tõsised raskused.

Esiteks, isegi kui vam või hing on lihtne, on isik kaks eraldi asja, millel pole peaaegu midagi ühist ja mille vaheline seos on õhkõrn.

Jutlused ja mõtisklused

Selle raskuse minimeerimiseks öeldakse tavaliselt, et isik on päriselt ainult vaim ja keha pole päriselt isiku osa, kuigi keha on füüsiliste esemete seas erilisel kohal, sest ilma kehata oleks vaim päris abitu. Vaim omab keha. Aga omamine on ühiskondlik mõiste, see oleneb kokkulepetest ja seadustest.

Aga keha omamine selles mõttes on teistsugune: orja keha ei Puha polve metafuusika orjapidaja, vaid ori ise. Ja muretsemine Puha polve metafuusika keha pärast on võrreldamatu muretsemisega mis tahes varanduse pärast. Hõivamine on mõiste füüsilise suhte kohta. Aga vaim ei ole füüsiline, nii et hõivamise mõiste ei rakendu.

Ja kasutamise mõiste ei ole kõigi kehaosade suhtes rakendatav, sest need ei ole meie kontrolli all. Teiselt poolt, kuuldeaparaadid ja prillid ei ole kehaosad, kuigi neid kasutatakse, isegi kui ilma nendeta läbi ei saada. Ei saa ka öelda, et minu keha on see füüsiline entiteet, ilma milleta elada ei saa, sest niisugused on ka päike ja õhk. Seos minu ja minu keha vahel on palju intiimsem ja metafüüsilisem kui need teised seosed. Minu keha on vähemalt minu osa, aga mitte lihtsalt osa, nagu käsion keha osa.

Me ei tea ikka veel, kuidas vaim ja keha on seotud. Palju teooriaid[ muuda muuda lähteteksti ] Kui ma üldse eristan keha ja vaimu kui eri asju, siis tekivad nii rasked probleemid, et veidradki tunduvad usutavad, kui nad annavad lootust probleem lahendada. Materialistid on eitanud vaimu olemasolu ja idealistid on eitanud mateeria olemasolu, väites, et kehad eksisteerivad ainult ideedena mõnes vaimus.

Teised on väitnud, et vaimu ja keha vahel on põhjuse ja tagajärje seos, nad mõjutavad teineteist: see on interaktsionism. Teised on väitnud, et kuna vaimul ei saa olla füüsilisi tagajärgi, siis mõju on ainult ühepoolne: keha toimib vaimule, tekitades teadvustmõtteid ja tundeid; see on epifenomenalism.

Teistele on mõlemad mõjud arusaamatud, et on ainult ühte liiki substantsid ning keha ja vaim on selle aspektid; see on kahe aspekti teooria. Sama raskuse ületamiseks on väidetud, et vaim ja keha on erinevad substantsid, mis ei mõjuta teineteist, kuid nende ajalood jätavad mulje põhjuslikust seosest; see on parallelism.

On isegi väidetud, et parallelismi tekitab Jumal, kes loob inimese koos eelkehtestatud harmooniaga vaimse ja füüsilise ajaloo vahel. Teise teooria järgi põhjustab vaimset elu hetkest hetkesse Jumal täpses vastavuses kehas toimuvaga okasionalism.

Mõisted eetiline ja ebaeetiline kuuluvad peale teaduse ka igapäevakõne valdkonda. Võib eeldada, et üldiselt teatakse, mida selle all mõelda.

Peatükk kolm: Interaktsionism[ muuda muuda lähteteksti ] Et andmete järgi ma olen olemas ja mul on keha, siis ma pean kas väitma, et ma olen keha, või väitma, et ma olen vaim, millel on keha, ja keha, millel on vaim. Teisel juhul on kõige lihtsam väita, et keha ja vaim mõjutavad teineteist põhjuslikult.

Indiviidi keha ja vaim ongi niiviisi seotud keha ja vaim.

Minu keha on see füüsiline ese, mida minu vaimusündmused saavad otseselt mõjutada; minu vaim on see vaim, mida minu keha sündmused saavad otseselt mõjutada. Mina koosnen niisuguses seoses olevast vaimust ja kehast. Mingil määral kinnitab seda isikukäsitust viis, kuidas me kirjeldame mõningaid kogemusi: keha teatud seisund põhjustab puhtsubjektiivse, vaadeldamatu seisundi, mida nimetatakse valuks. See ei ole seega keha seisund, vaid on mentaalne.

Oma valu või mõnd muud oma vaimuseisundit saan vaadelda ainult mina ise ja ma olen sellest vahetult teadlik. Ja minagi ei saa seda vaadelda samal viisil, nagu ma vaatlen oma keha või mõne teise Puha polve metafuusika seisundit või muutust. On tavaline ka mõelda, et puhtvaimsel muutusel on kehas vaadeldavad tagajärjed.

Näiteks hirm on puhtsubjektiivne vaimuseisund, mis tekitab higistamist ja teisi kehalisi muutusi. Pelk mõte toidule võib põhjustada süljeeritust, ja mõnel inimesel võivad hakata käed higistama palja mõtte juures kõrgetest kohtadest ja ohtlikest olukordadest. Tahtlikku tegevust kujutatakse sageli kehalise käitumisenamille põhjuste seas on valikudotsusedkavatsused ja tahtmisedmis on kõrvalseisjale vaadeldamatud.

Selle ümberlükkamine[ muuda muuda lähteteksti ] See käsitus on siiski võimatu. Keha ja vaim on täiesti eraldi asjad, ja vaimu põhjuslik mõju kehale on väljaspool füüsika seadusi.

Foto: Gabriela Liivamägi Renate Keerd armastab mängimist. Tema mängud pole aga need suurte meeste mängud, millega saavutatakse ja ronitakse, konkureeritakse ja vastandutakse. Need on pigem lapsemeelsest avastamiselevusest laetud retked, mis liiguvad elu imiteerimiselt puhta kujutlusvõime kuningriiki. Uudishimuradar undab täie hooga.

Nii et inimese käitumine on ime. Mõned nõustuvad selle järelmiga, viidates sellele, et inmloomus ongi saladuslik. Aga täpsemalt vaadates ilmneb, et see ei ole lihtsalt saladuslik, vaid täiesti arusaamatu. Oletame, et ma mõtlen kõrgetest ja ohtlikest kohtadest, teades, et istun turvaliselt tugitoolis. Varsti hakkavad mul käed higistama. Siin peab miski puhtmentaalne põhjustama kehalisi muutusi.

Aga tegelikult ei ole asi nii lihtne. Higistamise põhjusi saab kirjeldada, viitamata mittefüüsilistele, mentaalsetele põhjustele, ja ei saa ka kujutleda, kuidas need võiksid põhjustada või mõjutada näiteks ioonide difusiooni. Aga kuidas see füüsikaliste protsesside ahel algab? Algus peab olema peaajus, ja ainult seal saab toimuda keha mõjutamine vaimu poolt. Pole arusaadav, kuidas niisugust mõju käsitada.

Mõtted on vaimus, need on ruumilise asukohata ja neil pole ühtki vaadeldavat omadust. See argument püüab meid veenda, et teaduslik uurimine põhineb eeldustel, mida see ise ei saa õigustada.

Looduspõhjuslikkuse alla ei kuulu kogu lõpmatu põhjuste ahela põhjustamine. Järelikult on tarvis veel vabaduspõhjuslikkust. Vabadus on oluline, sest moraalne hinnang eeldab Kanti järgi, et me oleme vabad selles mõttes, et meil on võime toimida teisiti.

Moraalne õigsus ja väärus käivad ainult vabade tegutsejate kohta, kes kontrollivad oma tegusid ja kelle võimuses on teo hetkel toimida õigesti või mitte. Sellepärast lükkab Kant tagasi teatud tüüpi kompatibilismimida ta nimetab võrdlevaks vabadusemõisteks ja seostab Gottfried Wilhelm Leibniziga. Selle vaate järgi on inimene vaba, kui tema teo liigutus ]e lähim põhjus on temas kui toimivas olendis.

Vaba ei ole ma ainult juhul, kui miski väline paneb mind liikuma: vabad teod on tahtlikud liigutused. Puha polve metafuusika jääb Kanti järgi moraalse vastutuse jaoks väheks, sest selle definitsiooni järgi on ka näiteks lendav mürsk vaba. Kui varga otsus, mis tema teo põhjustab, on looduslik nähtumus, mis leiab aset ajassiis see peab olema varasema põhjuse tagajärg.

See põhineb aprioorsetel seadustel, mille järgi aru kogemust konstrueerib: igal sündmusel on varem algav põhjus ning neid määravad ajas kaugele tagasi ulatuvad põhjuslikud ahelad. Looduses ei ole vabadusele ruumi. Minevik ei ole olevikus varga kontrolli all, sellepärast ei saaks tema tegu olla tema kontrolli all, kui selle määraksid mineviku sündmused, ja siis ta ei saaks selle eest moraalselt vastutada.

See ei aita, et põhjus on tema sees. Minu teo põhjus saab olla minu kontrolli all ainult juhul, kui see ei ole ajas. Sellepärast ongi transtsendentaalne idealism Kanti järgi ainus viis anda tähendus vabadusele, mida moraal nõuab: minu teo põhjus võib olla asi iseeneses väljaspool aega, noumenaalne Puha polve metafuusika, mis on vaba, sest ta pole looduse osa.

Kõik minu Vaadake liigeste haigust, tahtlikud teod on Kanti järgi minu põhjuslikult determineerimata noumenaalse mina, väljaspool aega oleva, looduse deterministlikele seadustele allumatu põhjustamata põhjuse vahetud tagajärjed.

Kui aru konstrueerib kõik nähtumused minu looduskogemuses, miks ma siis ei vastuta kõigi nähtumuste eest? Kui on ka teisi noumenaalseid minasid, kes lülitavad oma vabad teod kogemusse, mille nad konstrueerivad, kuidas nad siis üksteist mõjutavad? Kuidas ma lülitan oma vabad Puha polve metafuusika kogemusse, mida mina aru konstrueerib? Kanti järgi meil ei ole teoreetilist teadmist, et me oleme vabad, kuid oleme moraalselt õigustatud seda uskuma.

Kant ütleb ka, et spekulatiivse mõistuse ideede seas on vabadus ainuke, mille võimalikkust me aprioorselt teame: kui ei oleks vabadust, siis ei oleks meil aprioorset moraaliseadust. Selles mõttes moraaliseadus tõestab vabaduse objektiivse, kuid üksnes praktilise reaalsuse.

Sellel põhinevad ka moraalselt põhjendatud usk Jumalasse ja hinge surematusse. See on sõltumatu meie arvamusest moraali autoriteedi allika kohta ning sellest, mida moraal konkreetsel puhul nõuab, ja me võime ka oma kohusetunde vastaselt toimida.

Seda uskumust ei saa ega ole tarvis õigustada ega tõestada; see on fundamentaalne tõsiasi. Filosoofia peab seda uskumust kaitsma; ta ei saa seda tõestada ega ümber lükata. Moraaliseadus ilmutabki, et on võimalik teha seda, mida ta dikteerib.

Vabadust ilmutavad ka süümepiinad tehtud teo pärast. Kanti tõestus ei näidanud mitte seda, et meil on vaba tahevaid seda, et me ei suuda uskuda selle puudumist.

On empiiriline tõsiasi, et meil on olemas kõlblusmõisted nagu "hea" ja "peab" ja "õige", ning kõlbelised veendumused selle kohta, mis on hea või kuri, mida me peaksime ja mida ei peaks tegema.

Et neil mõisteil üldse oleks mingi sisu või tähendus, selleks peab meil vähemalt mõnikord olema valikuvabadus midagi teha või Randme liigese artriit jätta.

Igaüks, kes tõesti usub inimsaatuse ettemääratusse, jõuab nende järeldusteni, kuid paistab olevat tõsi, et me ei suuda asju nii võtta. Kui me usume vaba tahte olemasolu, peame uskuma ka seda, et materiaalsete objektide mõningaid ümberpaiknemisi ruumis ei määra täielikult loodusseadused. Niisiis meeldib see meile või mitte, kuid tegelikult me usume, et peale empiirilise eksisteerib ka mingi teine maailm.

Tõepoolest, et tahte mõistest tuleneb, et tegutseda saab ainult mingi printsiibi järgi, mida Kant nimetab maksiimiks : see on teo subjektiivne reegel, näiteks "mitte jätta ühtki solvangut kättemaksuta" või "kasvatada oma rikkust kõigi turvaliste vahenditega". Me ei pruugi oma maksiimidest teadlikud olla, me ei pruugi järjekindlalt samadest maksiimidest lähtuda, meie maksiimid võivad olla omavahel vastuolus, ent meie kui mõistuslike olendite tegudel peab alati olema niisugune eesmärk, mida väljendab meie maksiim.

Puha polve metafuusika eesmärk võib olla näiteks mingi soovi täitmine või arstiks või advokaadiks saamine. Tegude põhjused ei ole Kanti järgi soovid ega ajed. Kui ma tegutsen mingi soovi täitmiseks, siis ma teen valiku toimida maksiimi järgi, mis määrab teo eesmärgiks selle soovi täitmise. Me võime toimida kas materiaalsete või formaalsete printsiipide järgi.

Materiaalse printsiibi puhul soov määrab teo eesmärgi ning printsiip ütleb, kuidas seda saavutada. Renate tahab häbitult eksperimenteerida, asju koost lahti võtta ja teistpidi kokku siduda, uurida Koor kate liigeste valu eest ja vaadelda võimalikkust.

Need ideed voolavad normatiivsuse pragudest läbi, eirates kivistunud reegleid, narrides positsioone ja staatusi, mis määravad ühiskonna kandetalastiku. Meie ei saa enam esimeste jüngrite kombel ammutada otsesest allikast, istuda Jeesuse jalge ees õpilastena. Ning see on tõsine probleem, kuna ajad ju muutuvad ja sellega ka küsimused. Meil pole õpetajat, kelle juurde minna juhatust nõutama. Püha Vaim on lahendus probleemile. Üksnes kirjapandust on alati liiga vähe, mida aeg edasi, seda rohkem vajab see tekst keele ja kultuuri muutumise tõttu tõlgendamist.

Püha Vaim on niisiis see tõlgendaja, kes aitab meil aastatuhandete eest kirjapandust aru saada ning seda käesolevas hetkes tarvitamiskõlblikuks muuta. Just nõnda on kirik läbi sajandite mõistnud Püha Vaimu rolli kristlikus usus. Üksnes Püha Vaimu toel pole me kuulutus saanud muuseumieksponaadiks.

Paraku pole raskused sellega lõppenud. Igal ajal tuleb kirikul lisaks vastata küsimusele, kuidas seda Püha Vaimu, õiget ja tõest Vaimu ära tunda?

Ma üritan siin kõnelda Vaimust, aga mis annab mulle selleks õiguse? Puha polve metafuusika ma ise olen Vaimu mõju all, kas olen tõeliselt vaimustunud? Ma võin küll öelda, et mul on teatav Vaimu kogemus, aga miks peaksite mind uskuma? Kuigi sarnane probleem on ka usu endaga — ka sellest kõnelemisel peaks olema kogemus. Sellelaadse teksti tõlkimisel ilmnevad probleemid erinevad näiteks ilukirjandusliku teksti puhul esinevatest, kus eesmärgiks on luua meeleolu ja mõjutada tundeid.

Aristoteles, kuulutanud Nikomachose eetika Siit edasi jääb loota, et tema teose lugemisele pühendatud vaimutöö ka lugeja täiuslikumaks muudab. Aristotelese teoste tõlkimisel on peamisi ülesandeid leida järjekindlad vasted tema poolt kasutatud terminitesüsteemile. Peamised võtmemõisted peavad olema tõlgitud ühe põhimõtte järgi selliselt, et mitte kaotada loogilise süsteemi järjepidevust. Sun-ravi liigeste peab ka kreeka keelt mõistmata suutma jälgida põhiterminite esinemist nende erinevates seostes.

Nagu tekstist selgub, on ka autoril endal raskusi nimetuste leidmisega neile eri vormidele, milles inimese loomuomadused ja kombed võivad esineda. Nii on Aristotelesel mitmeid mõisteid, sõnu ja tuletisi, mida ta on ise loonud või kasutanud esimesena mingis kindlas tähenduses näit. Üheks probleemiks on tõlkimisel asesõnade see, tema jne. Neil juhtudel, kui seda tingib sisust arusaamise vajadus, on kreeka asesõnade kohale tõlkes pandud nende aluseks olevad nimisõnad.

Omaette probleem on eesti keeles vastava eetikamõistete süsteemi loomine. Ajalooliselt on eetika üks valdkondi, mis seostub tihedalt tavaeluga. Tegeldes küsimustega, mis on tähtsad ka igapäevakogemuses, jääb populaarne arusaam kõlblusmõistetest tähtsale kohale vt. DoverAdkins Üldkeele sõna muutumine erialamõisteks tähendab aga sõnamahu kitsenemist ja konkretiseerimist.

Ometi jäävad originaalkeeles lugeja jaoks alles ka endised konnotatsioonid ja kõiki neid tabada ning tõlkesse üle kanda on võimatu. Aristotelese puhul on selgelt näha tendents kasutada mõisteid süstemaatiliselt. Eetikamõistete süsteemi loomisel on ta tuletanud uusi sõnu ja andnud neile kindla tähenduse. Siit ka põhimõte, et kui autor on teose piires mõistete kasutamises järjekindel, siis peab seda olema ka tõlge.

Aristotelese arutlused loomutäiuse üle lähtuvad sellest, et täiuslikud omadused on vahepealsed äärmuste vahel kahes suunas, kas liigsuse või puudulikkuse poole.

Loomuomaduste kirjeldamisel järgib ta skeemi, kus mingi omaduse liialduse iseloomustamisele järgneb vahepealse suhtumis-- või käitumisviisi kirjeldus. Tõlkeprobleemid Aristotelese puhul Puha polve metafuusika põhimõtteliselt erinevad näiteks nendest nõuetest, mida Platoni teoste tõlkimisel peaks arvestama. Platon tõestab oma ideid tihti poeetiliste võrdluste ja metafooridega.

Võrreldes sellega tundub Aristoteles kuiva arutlejana, kes kujundliku esitusviisi asemel kasutab teoreetilist tõestusviisi. See seisneb nähtustevaheliste seoste kõrvutavas analüüsis, loogilis--süllogistlike väidete esitamises ning nende põhjal järelduste tegemises, nähtuste esinemise astme ja intensiivsuse kirjeldamises.

Aristoteles arutleb kui kategooriate looja, määratledes nähtuse ulatuse ja piirid. Samuti on tegevuse õigsuse hindamise juures: alati ei sõltu suhtumine sellesse objekti aja ja koha õigsuse arvestmisest: nii pole näiteks liiderlikkuse hindamisel vahet selles, kus, mis ajal ja kellega liiderdatakse. Tugend, vt. Ka täiuslik mõtlemisvõime e. Seetõttu on ka inglise ja saksa keeles loobutud seostamast seda mõistet ainult kombelisusega ja uuemad vasted, excellence ning Tüchtigkeit, viitavad täiuslikkusele üldises mõttes.

Viimane ei tähenda ainult rahulolu, rõõmu, vaid viitab kõigele, mida elus võib soovitavat olla. See tähendab peale subjektiivse rahulolutunde ka selleks vajalikke objektiivseid eeldusi ja liitub heaoluga kõige laiemas mõttes. Heaolu võikski olla teiseks võimaluseks ja vaikivaks taustaks sellele mõistele.

Püha Vaim: usu ja rahu allikas (Jh 14:23–27)

Õnn seostub Aristotelesel mõistusliku tegevusega. Õige arutlemine ja õige põhimõtte järgimine orthos logos on vajalik tingimus õnne jaoks. Sellepärast ei pea ta kohaseks rääkida eudaimoniast näiteks laste ja loomade puhul. Ethos on harjumus või tava. See on ratsionaalne hingeosa, millele vastandub alogon mittearutlev. Sealt edasi tähistab analogon põhimõttelist vastavust. Välja arvatud üksikjuhud, on Aristotelesel see mõiste seotud kaalutlemisega, reflekteerimisprotsessiga, mis korraldab inimese käitumist.

Kui need korraldused ja reeglid on õiged orthos logossiis on tegu hea tegutsemisega. Õige arutlemine ja selle tulemusel saadud õiguspõhimõte, orthos logos, kuulub loomutäiuse juurde. Logos kuulub mõtlemisvõime ja intelligentsi juurde ning vastandub tundele pathos : logost ei saa kasutada nende puhul, kellele on vaja pathost EE 1.

Logos tähistab Aristotelesel seega pigem mõistuse omadust või võimet millegi juurde jõuda. Tõlkes on kasutatud täiendsõna loogiline, et eestikeelses tekstis viidata selgemalt logos'e kasutamisele originaalis vt.

Aristoteles kasutab mõistet nous teistes teostes aga ka üldisemas tähenduses kui mõistust üldse, intellekti. Ta on aluseks teadmisele epistêmê. On aluseks kombetäiusele. See tähendab mõjutatust Puha polve metafuusika inimese tunnete kui ka meeleorganite suhtes, seega mitte tingimata kirge või kannatust. Pathos pole iseenesest hea või halb, vaid on seda loomutäiuse suhtes. Mõnikord on see aga Aristotelesel ka oskuste tähenduses laiemas mõttes, nii nagu sophos võib tähendada peale filosoofi ka tarka inimest üldse.

Hexis on alusmõisteks loomutäiusest rääkimisel, määrates toimimise eesmärgi. Seadumus avaldub selles, mis inimeses kutsub esile naudingu või selle vastandi, kannatuse. Seadumus tekib toimimise käigus ja näitab inimese olemust.

Aristotelese järgi on inimene selline, nagu ta tegevused on, mingi kindel toimimis-- või reageerimisviis iseloomustab inimest eetika seisukohalt. Seadumus iseloomustab inimest ka kehalisest küljest, näit. Tuleb valida selline käitumisviis, tunnete ja tegutsemise avaldumise vorm, mis pole oma väljenduses ei liialdatud ega puudulik hyperbolê ja selle vastand endeiavaid on Puha polve metafuusika, mõõdukas, paiknedes seega äärmuste keskel.

Seega tähendab väljend peab ka sedasama, mida nagu on õige. Õige toimimisviisi määratleb Aristoteles nii aja, koha, objekti, viisi, eesmärgi ja põhjuse seisukohalt, näiteks NE 2. Õige on see, mis on vahepeal meson ning see kuulub aretê juurde. Siit tulenevalt oleks võimalus ka tõlkida, et tegutseda tuleb õigel ajal, viisil, põhjusel jne.

Olen eelistanud säilitada kreeka eeskujule lähedasemat väljendit nii, nagu peab, siis kui peab jne. Kuna aga Aristoteles räägib sellest mõistest kui loogilise arutelu ja kaalutlemise tulemusest, siis tuleks vastele eelistus eelistada valikut kui teadlikku tegevust. Nii näiteks eelistavad midagi ka lapsed ja loomad, kuid nad ei tee seda loogiliselt arutledes.

Valiku tähtsus on eetikaküsimuste juures otsustav, sest selle puudumisel näiteks sunni puhulkaob ka eetilisuse tähendus. Sõna kasutatakse nii protsessi kui selle tulemuse tähenduses vasteteks ka toimingu tulemus ning töö. Energeia tähendab toimimist kui sooritust ja toimejõudu.

Praxis on tegutsemine üldse, silmas pidamata mingit otsest tulemust. Seega viivad kommentaarid teksti laiemasse ajaloolisse, filosoofilisse ja keelelisse seosesse. Peale informatsiooni sisaldab osa kommentaare tavaliselt ka mõnevõrra interpretatsiooni elemente, olles kohati poleemilised ja väljendades tõlkija arusaama originaalteksti tähendusest.

Alati tekib aga küsimus, millise piirini ja kui põhjalikult selliseid arutlusi esitada. Nikomachose eetika on teos, mille kommentaarid võiksid ületada mitmekordselt teose mahu. Kui ulatuslikult tuua sisse võrdlust teiste autoritega, hilisemate interpretatsioonide analüüsi, selle kohta võib Nikomachose eetika kommenteerimisajaloos leida väga erinevaid lahendusi. Vanimad kommentaarid pärinevad juba antiikajast ja keskajast.

Vanimaks kommentaatoriks on Aspasios 2. Kreekakeelsed kommentaarid pärinevad veel Eustratioselt, Michael Ephesioselt ja anonüümselt kommentaatorilt vt.

Commentaria in Aristotelem Graeca. Nikomachose eetika oli ainuke Aristotelese eetikateos, mida juba antiikajal kommenteeriti. Ka Cicero on tuttav ainult sellega De finibus 5. See ei tähendanud aga terve teose tõlget, vaid ainult osa sellest.

Pole täpselt teada missuguses seoses need tõlked olid Nikomachose eetikaga. See eeldas ka ulatuslikumaid kommentaare ja selgitusi. Kaasaja kommenteerimis-- ja tõlketraditsioon lähtub möödunud sajandi lõpust ja selle sajandi algusest, kui ilmusid mitmed tõlked koos põhjalike kommentaaridega inglise, saksa ja prantsuse keelde. Lähtuvalt selle keele ja kultuuritausta eripärast, millesse teost tõlgiti, erinesid alati ka kommentaarid. Tõlgetest rahvuskeeltesse on vanim saksa väljaanne aastast Eestikeelse tõlke juurde antud kommentaaride aluseks on järgmised põhimõtted.

Seletada nimetusi, antiikaja reaale ja anda nende ajaloolised seosed. Avada oluliste mõistete sisu andes nende keelelise tausta originaalkeeles, tähendusvariandid ja etümoloogia.