Liigeste ravi saamine,

Nende kõikide oluline sümptom on valu. Kasu toovad võimlemine, jalgrattasõit, ujumine, vesiaeroobika, kiirkõnd jms. Artriit on liigesepõletik ja erinevaid põletikulisi liigesehaigusi on palju. Haigus algab sageli just väikestest liigestest labakäed , kuid võib esmaselt väljenduda ka näiteks põlveliigestes. Kindlasti tuleks peale glükoosamiinikuuri teha liigeseharjutusi, sest vaid liikumise abil pääseb vajalik toimeaine liigestesse.

Tunnuseks on pikaajaline liigesepõletik, millega seondub mitmeid üldnähte. Liigesepõletik avaldub valu, paistetuse ja liikumispiiratusena.

Mida peaksime teadma reumast

Idiopaatiline tähendab, et haiguse põhjust ei teata, vallandavateks teguriteks võivad olla infektsioon, trauma, stress, nihked hormonaalses tasakaalus või väliskeskkonna mõjud. Juveniilne tähendab, et haigusnähud tekivad enne eluaastat. Haigust kutsutakse krooniliseks siis, kui asjakohane ravi ei too kaasa täielikku paranemist, vaid nähtude leevendumise ja laboratoorsete analüüside paremad näidud.

See tähendab ka seda, et pole teada, kui kaua laps seda põeb. Võib olla perioode, kus haigus on unustatud ja siis jälle aegu, kus kogu pere elu keerleb vaid selle ümber. Haigestuda võib igas vanuses, kuid kõige sagedamini algab see väikelapse- või murdeeas. Inimese immuunsüsteem kaitseb organismi haigustekitajate, st.

JIA korral põhjustab liigesepõletiku immuunsüsteemi ebanormaalne reaktsioon, mille tõttu immuunsüsteem ei suuda eristada võõraid rakke enda omadest ning ründab neid organismi kudede ja rakkude kaitsmise asemel. JIA ja sellega sarnaseid haigusi kutsutakse ka autoimmuunhaigusteks ehk haigus­teks, mille puhul immuunsüsteem töötab organismi enda erinevate elundite, Liigeste ravi saamine juhul peamiselt lii­geste vastu.

JIA ja teiste autoimmuunhaigus­te täpset tekkemehhanismi ei teata. JIA ei ole pärilik haigus, sest see ei kandu otse vanematelt lastele.

Pärilikkusfaktorid võivad suurendada haigestumisriski. On vähe tõenäoline, et samas peres on kaks juveniilset artriiti põdevat last.

• Liigesevaevused võib jagada liigeste ülekoormamise tagajärgedeks, kulumisega kaasnevateks ja põletikulisteks.
• Juveniilne idiopaatiline artriit | too24.ee
• Sõna to rheuma tuleneb vanakreeka sõnast voolama, mis tolleaegse meditsiini arusaama kohaselt tähendas kehavedeliku voolamist mõnesse keha punkti, mis hetkel valutas.
• А что вы будете делать, если увидите вагон.

Kui liigesepõletik algab alla aastasel lapsel, kestab vähemalt kuus nädalat — mis eristab seda viiruslike põletike järgselt esinevatest lühiaegsetest liigesepõletikest — ning selle põhjust ei teata ehk siis kui kõik muud liigesepõletikku põhjustavad haigused on välistatud, kasutatakse liigesehaigusest rääkides nime­tust juveniilne idiopaatiline artriit ehk lapseea reumaatiline liigesepõletik.

Seega eeldab haiguse diagnoosimine pikka aega kestnud liigesepõletikku, kus eelteadmiste, arstliku läbi­vaatuse ja laboratoorsete uuringute abil on muud haigused välistatud.

Liigesõõnt ümbritsev tavaliselt väga õhuke liigesekelme ehk sünoviaalkelme hakkab paksenema ja täituma põletikuliste rak­kudega.

Samal ajal suureneb liigeseõõnes oleva liigesevedeliku hulk ja muutub põletikuliseks. Tagajärjeks on liigese paiste­tus, valu ja liikumispiiratus. Liigesepõletiku tüüpiliseks tunnuseks on pikema puhkuse järgne liigeste kangus, mida esineb kõige rohkem just hommikuti. Enamasti püüavad lapsed valu leevendamiseks liigest kergelt kõveras hoida.

Ravi saamata võib põletik liigest kahjustada kahel viisil: Liigesekelme võib muutuda väga paksuks, sellele tekib pannus, mis kasvab liigese servadest vaba kõhrepinnaga kokku ja katab selle. Edasi kahjustavad aegamisi liigesekõhred ja luud.

Liigeste pidev kergelt kõverdatud asend ja vähene liikuvus põhjustavad lihaste ja pehmete kudede atroofiat ehk kängumist, väljavenimist või kokkutõmbumist, mis kõik viivad liigese väärasendini.

JIA jagatakse mitmeks alatüübiks. Haigusvorme eristatakse peamiselt selle põh­jal, kas ilmneb ka kogu organismi haigestumise üldnähte nagu palavikku, halba enesetunnet ja sellega kaasuvaid lihas- ja liigesevalusid, nahalöövet ning siseelundite haaratust, või on haigusest haaratud ainult liigesed.

Viimasel juhul jaotatakse haigus alatüüpideks liigeste arvu järgi oligoartriit ehk ühe kuni nelja liigese põletik ning polüartriit ehk viie ja enama liigese põletik. Haiguse alatüüp diagnoositakse esimese poole aasta jooksul avaldunud tunnuste Liigeste ravi saamine.

Diagnoosimisel on lisaks haigustunnustele abi laboratoorsetest analüüsidest. Nii suudab arst täpsemalt määratleda, millise JIA alatüübiga on tegu ja kas patsiendil on oht komplikatsioonide, näiteks kroonilise silmapõletiku tekkeks.

Korrapärastest ultraheli- ja röntgenuuringutest võib olla abi haiguse süvenemise diagnoosimisel ja sellest sõltuva ravi planeerimisel.

Ravi on iga lapse jaoks individuaalne. Ravi eesmärgiks on aidata lapsel elada võimalikult normaalset elu ning ennetada liigese- Liigeste ravi saamine elundikahjustusi. Pole õige ravi algusega venitada ootuses, et haigus iseenesest leevendub.

Haigus võib küll iseeneslikult leevenduda, kuid varieeruva ja Juhtmete ravi amplipullid aja järel.

Selleks ajaks võivad Liigeste ravi saamine liigestes olla juba välja kujunenud pöördumatud muutused. Kasutatakse põletikuvastaseid ravimeid. Pikaajaliseks raviks mõeldud ravimeid nimetatakse ka baas- ehk põhiravimiteks. Baasravimeid hakatakse kasutama kohe peale diagnoosi panemist ja neid võib kasutada ka paralleelselt põletikuvastaste ravimitega. Pikaajaline ravi kestab kuid ja vajadusel aastaidki.

Enamike pikaajaliste ravimite mõju hakkab ilmnema alles 2—3 ravikuu järel. Viimastel aastatel on artriidi ravisse jõudnud bioloogilised ravimid.

Juveniilne idiopaatiline artriit

Ravimid toimivad üsna kiiresti ja siiamaani on neid turvaliseks peetud. Bioloogilisi ravimeid nagu teisigi pikaajaliseks raviks mõeldud ravimeid tarvitavad lapsed on arstliku kontrolli all. Kortikosteroid ehk hormoonravi on saadaval olevatest ravimitest tõhusaimad immuunsüsteemi aktiivsust pärssivad ja põletiku aktiivsust vähendavad ravimid. Samas neid võib kasutada piiratult, sest ravimite pikaajalisel kasutamisel ilmnevad tõsised kõrvalnähud nagu osteoporoos ehk luuhõrenemine ja kasvu pidurdumine.

Siiski on kortikosteroidid vajalikud ajutise ravimina ootamatute haigusnähtude korral, mil oodatakse pikaajalise ravi tulemust. Suured kortikoste­roi­d ­annused suurendavad olulisel määral ka söögiisu, mis lisab kehakaalu.

Seetõttu on oluline anda lapsele söögiks selliseid toite, mis igapäevast kalorite hulka suurendamata siiski nälja kustutavad.

Liigesesiseseid süste kasutatakse kõige sagedamini siis, kui põletikulisi liigeseid on ainult üks või mõni ning kui on oht, et valust tingitud liigesjäikus võib viia väärasendi tekkimiseni. JIA põdevatel lastel tuleks kindlasti käia uuringutel silmaarsti juures. Uuringute sagedus sõltub haiguse alatüübist ja raskusastmest. Silmapõletik võib ravi saamata põhjustada tõsiseid tagajärgi nagu näiteks silmaläätse hägustumist ja pimedaks jäämist.

Juhul kui raviga suudetakse alustada haiguse varases etapis, toimib see tavaliselt hästi. Silmapõletiku ravis kasutatakse paiksetest kortikosteroididest silmatilku.

Raskematel juhtudel võivad kõne alla tulla kortikosteroidisüstid silma või suukaudsed kortikosteroidid. Ortopeedilise kirurgia all lapseeas mõistetakse eelkõige sünovektoomiat, kus operatsiooni käigus eemaldatakse põletikuline sünoviaalkelme. Tänapäeval teostatakse sünovek­too­mia artroskoopia baasil ja operatsiooni nimetatakse kinniseks sünovektoomiaks. Kui haigus on väga kau­gele arenenud ja liigesed niivõrd moondunud, et segavad lapsel liikumist, riietumist, söömist ja enese­ga toimetulekut, tehakse vastavalt vajadusele liigeseid korrigeerivaid operatsioone.

Tehisliigestus- ehk pro­teesimislõikusi püütakse lapseeas vältida või nihutada neid võimalikult kasvuperioodi lõppu.

Et lapse kasvades jääb protees lihtsalt väikeseks, tähendaks see lapsele korduvaid operatsioone. Kui last ravitakse baas- ehk põhiravimitega, tuleks kaitsepookimine elavaid mikroorganisme sisaldavate vaktsiinidega edasi lükata, et vältida nõrgenenud vastupanuvõime tõttu infektsiooniriski. Küll aga võib kasutada selliseid vakstiine, mis ei sisalda elavaid mikroorganisme, vaid ainult nakkuse­tekitaja valkaineid.

Siiski on põhimõtteliselt võimalik, et vaktsineerimine ebaõnnestub nõrgenenud immuunsuse tõttu. Liigesehaiguste ravis oluline osa on taastusravil. See kätkeb endas asjakohast füsiote­raa­piat ja ortooside kasutamist, millega püütakse säilitada liigeste normaalne liikuvus, et ära hoida liigeste väärasendi tekkimist.

Taastusraviga tuleb alustada haiguse võimalikult varajases etapis ja sellega tuleb tegelda regulaarselt, et säiliks liigeste normaalne liikumisulatus, lihaste hapniku- ja toitainete varustus ja lihasjõud. Kui lapsel on haigusest haaratud ka lõualiigesed, peab kontrollil käima ka ortodondi juures.

Ravi kestab nii kaua kui haiguski. Haiguse kestvust aga ette ei tea.