Ola liigesed valu eemaldamiseks
On tähtis, et noored tüdrukud kasvataksid endale küllalt tihedad luud, millest vananedes on võimalik osa ilma luumurruohuta loovutada. Vigastusega kaasneb väga tugev valu. Pärilikud tegurid võivad suurendada haigestumise riski. Reumatoidartriit on liigesekesta sisekihi põletikuline kasvajataoline vohamine.
Ei teata ka naha ja liigeste haigestumise seost. Psoriaasi haigestumist mõjutavad pärilikud, immunoloogilised ja keskkonnategurid. Pärilik kalduvus haigestuda nahapsoriaasi on sama tugev kui psoriaatilise lülisambapõletiku korral, kuid jäsemeliigeste psoriaasi seos pärilikkusega on nõrgem. Mõned nakkushaigused võivad psoriaasi vallandada.
Psoriaasi immunoloogilisi tagamaid tuntakse halvasti. Tavaliselt tekivad esmalt nahamuutused ja liigesevaevused lisanduvad aastate pärast. Kõige sagedam on põlve või mõne muu liigese turse, millele võib lisanduda jalakanna või Achilleuse kõõluse põletik, vahel ka terve sõrme või varba turse viinersõrm, viinervarvas. On võimalik ka reumatoidartriidi-sarnane kõigi liigeste põletik. Kui haigel on pärilik lülisambapõletiku ohutegur HLA-B27, võib liigesepsoriaas areneda lülisambapõletikuks.
Kõige iseloomulikum on otsmiste sõrmelülivaheliigeste põletik nendel sõrmedel ja varvastel, mille küüntel on psoriaas. Mõnikord on psoriaatilist nahalöövet nii vähe, et haige ei ole sellest üldse teadlik. Põletiku märgiks kiireneb sete ja tõuseb CRP, kuid veres puudub reumatoidfaktor. Siiski on põhjust tähele panna, et üks inimene st põeb üheaegselt nii psoriaasi kui reumatoidartriiti.
Kasvatagem lihaseid, et sundasendid maha ei murraks
Siis võib haige veres olla ka reumatoidfaktor. Liigeste röntgenipiltidel nähakse umbes samasuguseid liigeseuurdeid erosioone nagu reumatoidartriidi puhul. Liigesepsoriaasile on iseloomulikud sõrmede ja varvaste otsmiste lülivaheliigeste suured kahjustused. RAVI Oluline on nahapsoriaasi õige ravi, sest koos nahalööbe paranemisega paranevad sageli ka liigesed. Päiksevalgus ravib nahapsoriaasi ja ühtlasi leevendab ka liigesevaevusi.
Kerged liigesevalud ei vaja muud kui valuvaigistit. Kui liigesepsoriaas venib pikale, kasutatakse samu liigeseravimeid, mida ka reumatoidartriidi korral. Liigeseravimid ei ägesta psoriaasi, välja arvatud mõnikord hüdroksüklorokiin Plaquenil.
Metotreksaati on psoriaasi raviks kasutatud tunduvalt kauem kui liigesepõletike raviks. See ravib mitte ainult liigeseid, vaid ka nahapsoriaasi.
Raske nahalööbe korral kasutatakse retinoide ja tsüklosporiini ning need leevendavad ka liigesevaevusi. Turses liigeseid võib ravida kortikosteroidisüstidega ning hävinud liigeseid saab parandada lõikustega nagu ka reumatoidartriidi puhul.
Enamlevinud luu- ja liigesehaigused
Mõnikord on psoriartriit siiski raske haigus ja võib tuua kaasa liigeste suured kahjustused või lülisamba jäigastumise. Luu hulk väheneb ja siseehitus laguneb. Selle tagajärjena võib luu hõlpsasti murduda. Luuhõresus on levinum vanainimestel, kellel vähenenud toimetulekuvõimest tingitud kukkumised suurendavad luumurdude ohtu. Luumurrud sagenevad selgesti vanuse kasvades. Kuna üha rohkem inimesi elab kõrge eani, suureneb jätkuvalt hõresusmurdude sagedus.
Osteoporoosi on sagedamini naistel kui meestel. Vananedes hakkavad siiski kõigil luud hõrenema. Kui emal on olnud hõresusmurd, on ka lapsel suurem osteoporoosirisk. Suguhormoonide vähesus suurendab luuhõresuse ohtu. Kindel ohutegur on naistel ka lühike viljakusperiood kuupuhastused algavad hilja ja lõpevad vara. Luude hõrenemist soodustavad ka kõhn kehaehitus, vähene liikumine, D-vitamiini ja kaltsiumi vaegus, suitsetamine, rohke keedusoola kasutamine, imendumishäire soolestikus, reumatoidartriit ja mõned ravimid, näiteks prednisoloon ja epilepsiaravimid.
Vaevused on tingitud luumurdudest.
Õlaliigese nihestus e. luksatsioon
Hõresusmurrud on tavaliselt lülisambas, mille tõttu kehapikkus lüheneb ja selga tekib küür. Kõige raskemaks mureks on siiski reieluukaela murrud, kuna need vajavad peaaegu alati lõikusravi.
Eestiski on reieluukaelamurdude sagedus suurenemas. Kui pikkus on lühenenud viis või enam sentimeetrit ja selg on küüru vajunud, on diagnoos peaaegu kindel ilma muude uuringuteta. Luukoe mineraalisisaldust mõõtvaid seadeldisi leidub mõnedes keskhaiglates ja tervisekeskustes.
Kasvatagem lihaseid, et sundasendid maha ei murraks Kasvatagem lihaseid, et sundasendid maha ei murraks «Me elame küll sõrmedega juhitavas maailmas, kuid sellegipoolest peaks liigeste ümber kasvatama tugeva lihaskonna, et pidevast sundasendist tingitud hädad meid kahjustama ei hakkaks,» rõhutab Confido manuaalterapeut Toomas Proovel. Vanal ajal kiputi end ära venitama kartulivõtu või puude lõhkumise käigus. Tänapäeval harrastatakse rahvasporti, aga ka ekstreemsemaid hobisid nagu lainelaual sõit, mille käigus võib juhtuda, et mõni liiges läheb nö «paigast ära.
Saadud tulemust võrreldakse noorte täiskasvanute keskmise luutiheduse vastavate väärtustega. Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et luutiheduse vähenemine 2,5 standardhälvet alla noorte täiskasvanute keskmise tähendab naistel osteoporoosi standardhälve e standarddeviatsioon SD on statistika mõiste.
Meestel on piiriks, mis määrab ravi alguse, kolm standardhälvet ja pidevalt steroidhormoone tarvitajatel poolteist standardhälvet. Ka tavalistelt luude röntgenipiltidelt võib hinnata osteoporoosi, kui see on kaugele arenenud. Lülisambamurrud on röntgenipiltidel hästi näha.
Pikkade luude välimise kihi — plinkolluse — läbimõõdu mõõtmine on samuti hea, kuid töömahukas menetlus. Kandluus võib luutihedust mõõta ultraheliga.
RAVI Luuhõresuse ravi on aeganõudev, sest luu kasvab aeglaselt.
Ravi peetakse siiski põhjendatuks neil, kellel on hõresusmurd; kel luutihedus jätkuvalt langeb või kel on täheldatud eriti kiiret luuhõrenemist näiteks steroidravi tõttu. Osteoporoosi ravisse kuulub ööpäevase D-vitamiini- ja kaltsiumivajaduse rahuldamine.
Kaltsiumivajadus on umbes mg päevas; selle koguse saab kolmest klaasist piimast või hapupiimast keefirist. Ka juustu- ja kalatoidud on heaks kaltsiumiallikaks. D-vitamiini saab nii päiksevalgusest kui toidust. Kala ning väljas kasvanud seened on parimad D-vitamiini allikad.
Viimastel aastatel on suurendatud vanuritele soovitatavat D-vitamiini ööpäevast annust, mis praegu on üle seitsmekümneaastastele ühikut päevas. Seda annust ei ole võimalik saada igapäevasest toidust, mistõttu vanuritele soovitatakse päevas lusikatäis kalamaksaõli või muid D-vitamiini sisaldavaid ravimeid.
Osteoporoosi ravimiseks on töötatud välja ravimid, mida peab tarvitama pikka aega. Need on ohutud, kuid suhteliselt kallid. On tähtis, et noored tüdrukud kasvataksid endale küllalt tihedad luud, millest vananedes on võimalik osa ilma luumurruohuta loovutada.
Kas sinu õlavalu põhjuseks võib olla õla pitsumissündroom?
Meetmed luuhõresuse ennetamiseks on järgmised:! Liigu korrapäraselt. Kõige mõjusam on luustikku koormav tegevus. Ära liialt kõhnu.
Priskete luud on tugevamad. Ole väljas päikse käes, nii saad rohkem D-vitamiini. Söö metsaseeni ja kala. Söö piima ja juustu. Ära suitseta, kasuta kasinalt keedusoola. Joo kohvi asemel hästitõmmanud teed, saad luid tugevdavat fluoriidi. Östrogeenid naissuguhormoonid tõrjuvad hästi luuhõresust naistel pärast üleminekuaastaid.
Kui oled aastane või vanem, võta iga päev vähemalt sügisest kevadeni teelusikatäkalamaksaõli või D-vitamiini muul kujul.
Vanuritele on võibolla kõige tähtsam: ära kuku! Kasuta puusakaitsmeid luumurdude vältimiseks. PODAGRA Podagra tekib, kui raskestilahustuvat kusihapet uraati koguneb verre nii palju, et see hakkab sadenema nõelakujulisteks kristallideks.
Liigeses põhjustavad kristallid äkilise põletikureaktsiooni, mis avaldub liigese turse, punetuse ja valuna. Kuseteedes võivad kusihappekristallid sadeneda neerukivideks. Kõikidest inimkeha liigestest tekib nihestus õlaliigeses kõige sagedamini.
Kõige sagedamini esineb õlaliigese dislokatsiooni järgmistel spordialadel: jäähoki, jalgpall, judo, maadlus, ratsutamine, jalgrattasport, mäesuusatamine, suusahüpped, ujumine ja viskealadel kettaheide, pallivise, odavise jms.
Lisaks omavad õlaliigese dünaamilise stabiilsuse tagamisel rolli deltalihas m. Liigeses asetsevad veel mitmed limapaunad bursaemis lihtsustavad õla struktuuride omavahelist liikumist.
Õlaliigese pitsumisündroomi korral võib olla mõjutatud ka subakromiaalne limapaun. Pitsumissündroomi sümptomaatika ja tekkepõhjused Pitsumissündroomiga patsiendid tunnevad järjepidevat õlavalu. Õlavalu võib esineda: Kätt üle pea või pea taha tõstes küljelt tõstes kõige tugevam valu 70° — ° Liigeste kase ravi Autos turvavööd kinnitades Kätt sirutades või objekte tõstes Viskamistel ja järskudel õla liigutustel Tihti esineb sündroomi rohkem keskkealistel inimestel.
Nooremaealistel on enamasti tegemist funktsionaalse probleemiga, eakamatel esineb sagedamini ka struktuuride anatoomilisi muutusi. Tekkepõhjuseks on tavaliselt ülekoormus. Sageli esineb ülekoormust sellistel elukutsetel, kus on palju käte üle pea tõstmist, erinevatel spordialadel ujumine, viskespordialad jt. Ka haiguslikud põhjused võivad tipneda õlaliigese pitsumissündroomiga õlanuki-rangluu liigese artroos, osteofüütide teke õlaliigeses, rotaarmanseti lihaste nõrkus, lülisamba rühihäired ja õlaliigese ebastabiilsussamuti võib sündroomi põhjustada ka varasem trauma luumurrud, õlanuki-rangluu liigese trauma jt.
Õla pitsumisündroom tuleneb akromioni aluses ruumis asetsevate anatoomiliste struktuuride põletikuliste ja degeneratiivsete Ola liigesed valu eemaldamiseks tulemusena.
Kõige sagedamini on pitsumissündroomi korral põletikulised või pitsitatud kas rotaatormanseti kõõlused või subakromiaalne limapaun. Oluliseks osutub ajafaktor. Soojendust võiksid teha ka lumelükkajad Peagi on käes lume rookimise aeg, millega pahatihti kaasnevad «paigast tõmmatud» seljad.
On suur vahe, kui palju üks või teine struktuur on koormusega harjunud. Nii nagu teevad end enne olulist sooritust soojaks sportlased, võiksid oma liigesed lahti liigutada ka lume rookijad ja hobiehitajad. Piisab 5— 10 minutist, millega paraneb liigese verevarustus, misjärel liikuvus on palju parem.
Tihti ei ole see valus ja ragina vastu midagi väga teha ei saa. Kui noor inimene «ragistab» ise oma liigeseid, viiakse liiges oma äärmusasendisse. Tuleb teada, et igal liigesel on oma liikuvusulatus, mis omakorda persooniti erineb. Kui me läheme liikuvusulatusest üle, tekib liigeses rõhkude muutus ja käib «krõks. Nii nagu tekib «krõks» purki avades, toimub liigeses samalaadne rõhkude muutus.